ja hakkab jälle peale

ei võtnudki kaua aega, et ma endas kahtlema hakkaksin. suvepuhkus oli pikk ja hea ja soe ja tore :) no ja nüüd, kui peale puhkust kaks kuud tööl on käidud, rõhub mind kaamos. ma ei tunne end tööl hästi. midaiganes ma teha plaanin, läheb nihkesse - st välja tuleb nagu alati (st halvasti). pidevalt olen ajahädas nii otseste tööülesannetega kui ka paberimajandusega. ma pole asjade käiguga üldse tahul, kuid paremini ka ei oska. iga aps vähendab minu enesekindlust ning olen muutnud järjest aremaks. olen sageli loobunud oma paarilisega kaasarääkimast, sest et mul lihtsalt pole jõudu. tegelt mul on väga tore paariline, väga hea omal alal, andekas ja loominguline. aga mind surub tema kiirus ja tublidus järjest sügavamale põhja, sest ma ju näen kui palju ma temale alla jään. teatavasti on kett nii tugev kui on keti kõige nõrgem lüli. seega siis mina määran meie meeskonna taseme.
ilmselt teised inimesed peale min peavad mind virisejaks ja äpuks vms ja leiavad et mu probleem pseudo.
aga mul on mure suur, sest olen jõudnud jälle sellesse punkti, kus mõtlen töökohavahetuse peale. ma ei näe piisavalt positiivset, ei tunne eduelamust.

seega siis minu virisemispostitus tehtud ning säästan end ümbritsevaid inimesi oma kaebelauldest.


tahaks Rootsi. kust odavaid pileteid saab?

miks ma lähen hea meelega 06.50 bussiga tööle?

samas peatuses ootab bussi üks silmarõõm ;)


vaatan ja ootan, mis edasi saab :) ehk peaks ise tegutsema hakkama ?