9 aastat tagasi ehk naiseks kasvamine

oli üks mees (E) ja oli üks noormees (T). see, et E ja T mul külas käivad, oli 9 aastat tagasi tavaline asi. mõni teine kord saime kokku E pool. aga mõnikord saime kokku kuskil peol. minu juures käisid nad kotlette tegemas. ilmselt ongi E ja T kotletid midagi sellist mida ma kunagi ei unusta :)

alati kui ma teadsin, et E ja T külla tulevad, muutusin rõõmsaks ja hinges oli ootusärevus. käisin enne nende tulekut paljupalju kordi peegli eest läbi – olemaks kindel, et ripsmetuss on ikka ainult ripsmetel;) ja et pastakaga pole nägu kogemata ära mäkerdanud.

tol ajal oli ilmselt minu üks unistusi T endale peikaks saada. E aga tekitas minus turvatunde. mul oli nende mõlemaga hea olla tegelikult. neile ma seda kunagi siiski ei öelnud.

ma saan öelda nüüd, et 9 aastat tagasi oli minu elu parim aeg. ja kui mul oleks võimalik, elaks veel selle sama aja läbi. ja ei hoiaks ennast tagasi. paljuski võlgnen tänu justnimelt E-le ja T-le. eriti just E-le, sest tema tutvustas mulle suurte inimeste maailma - täiskasvanute elu kõige sinna kuuluvaga (st seksisse puutuv).

9 aastat tagasi olin ma 16 aastane.
9 aastat tagasi oli E 42 aastane 9 aastat tagasi oli T 18 aastane.

E suri 2 aastat tagasi.
ma ei tea kuidas/ kus / kellega elab T.


imelik, miks sellised asjad vehepeal meelde tulevad. kahju, et ma ei kasutanud oma võimalusi – kahju, et mul enam selliseid inimesi pole.

jõulupidu kolleegidega..õõõhhhhhhhhh....

kohustuslikud jõulupeod on läbi. klientide oma läks päris hästi. üldiselt oli tagasiside positiivne ja selle üle on mul ikka väga hea meel.

kolleegidega oli jõulupidu masendav. päriselt. terve meie naistekari läks 'välja' õhtustama ja aega maha võtma ja catch up'ima. aga no mida... mind kohe tõesti ei huvita endast poole vanemate eitede heietused vanast ajast (töökollektiiv enne mind) kui olid ikka nii vinged peod et täitsa lõpp kohe...õõõhhhhhh!!! ja veel vähem huvitab mind nende eitede pereelu. no ja lomulikult vahiti iga 'uute töötajate' liigutust - kas ta tantsima läheb, palju veini joob, palju sööb, kui laia suu ja suure häälega naerab jne. masendav.
tantsimisega oli veel selline lugu, et noh, kellega sa seal tantsid - meie kollektiivis on ju aint naised. no ja kõrtsus vabu mehi ei olnudki minu meelest. et siis meil käidi/käiakse tantsimas naised omavahel. masendav. tähendab, noh, pole minu teema see.
pmtslt mul hea meel, et see kollektiivi jõulupidu ruttu läbi sai.

nüüd on 2 kerget nädalat - kokku 3 tööpäeva :)

naistekollektiiv=klatš

tööl on ikka täitsa nõme. ausalt, ma mõtlesin koha vahetuse peale. ah et miks!!! põhjuseks on naiste kolektiiv. klatšja ussitamine käib pidevalt. ja noh, kuna ma sain nüüd teada mida minust arvatakse siis ... . tõsiselt, mind kurvastas ja solvas see üheaegselt. kuna täna oli parem päev, siis ma hetkel sellest kõigest juba üle. aga ikkagi, ma ei oleks arvanud, et minust ka selja taga räägitakse. ja pmtslt, kui ma ei tea, siis ei tee see ka haiget. niiet, palun ärge mulle tulge ütlema mida minu kohta kolmandad inimesed räägivad.

aga. see on hea, et nüüd siis on lõpuks ometi haigusteperiood möödas. ja elu käib hetkel jõuluvana oodates. ehk siis hetkel on pidev siblimine-sablimine ja jõulupeo ootusärevus. eks näis mis sest välja tuleb. loodetavasti saab kõik korda.


lumi võiks juba maas olla...