kokkuvõte ja killer-kingad

pole päris kaua aega kirjutanud. oleks küll, millest rääkida, kuid ei oska kirja panna. olen vahepeal palju blogisid vaadanud ja sellepärast ei ole omasse kirjutanud, kuna tunnen, et mina ei oska sõnu nii hästi seada, nagu paljud blogijad seda teevad. täna pole ma veel teiste blogisid lugenud. sundisin end uut postitust tegema.
et siis palju on toimunud. mitte midagi märkimisväärset teiste jaoks, kuid siiski minu jaoks. eredamalt on vast liigutanud kõik praktikaga seotud. ma olen ju palju praktikaid läbi teinud. ja edukalt. aga praegune praktika on suht raske katsumus. ma ei suuda ennast kehtestada. ma ei suuda noortega nende tasemel suhelda. olen liiga õpetaja. kui ma peaks nüüd SWOTi tegema, siis saaks sinna päris palju nõrkusi ja ohte kirja panna. ja kokkuvõte siiamaani kestnud praktikast on selline, et mulle sobib paremini töötada individuaalselt, ma ei ole meeskonnamängija. ja mulle meeldib, et asjad saavad tehtud minu moodi või siis üldse minu osaluseta. fakk, ma olen ikka nii ego.
kuigi praktika võtab suure osa minu elust, on siiski ka muud. kool, kodu, sõbrad. aga antud hetkel näen suht enamus asju tumedates toonides. nimelt osad sõbrad käivad närvidele. ja koolikorraldus on jama ja enamik klassikaaslastest on nõmedad. ja kodus ei taha üldse olla. et siis halvast ma parem ei räägi rohkem.
aga heast: L on väga tore. tal olid mingid jamad, aga need on vist nüüd möödas enamvähem. mul on hea meel, et ta mulle üsna palju oma eraelust usaldas. ja ma vist sain teda veidi aidata. mul olevat head kõrvad (:
meie reisi tähtaeg tuleb järjest lähemale ning see on tore. olen positiivselt meelestatud ja vägaväga ootan.
remont hakkab pihta.jälle. ja minust saab töömees.töönaine siiski.
lähen varsti autokooli. jälle. seekord siis läheks lõpuni välja, ehk siis lõpetaks lubadega. aga raha läheb sitaks palju autokooli peale.
mul on nüüd uus unelm. see sisaldab Margòt. ja ülejänu jääb minu teada. minu unelm siiski ju.
ostsin hulga asju. käsin poodlemas ja ostsin endale killer-kingad ja mõned aksessuaarid. kui nüüd mõni moeajakiri mind näeks, oleks ilgelt lahe, sest ausalt, mulle mu autfit meeldib.
kirja sai seekord pandud faktid, mitte aga tunded. seda sellepärast, et ma ei ole tunnetes osav/pädev.
selleks korraks kõik.

kõrini, kõigest

paljudel on vahel tunne, et enam lihtsalt ei jõua. puhkust vajavad nii keha kui hing.
minul on see tunne viimasel ajal suht pidevalt kogu aeg. ma olen vaimselt nii läbi, et esimesele ettejuhtuvale kargan kodus kõrri. see ei ole normaalne, kuid lahendada ma probleemi ka ei oska. vahepeal on soov nutta, kuid pisaraid ei ole. vahel tahaks poksikindad kätte tõmmata ja endasse kuhjunud tunded poksikotti välja elada, kuid varustust ega alternatiivi pole. vahel tahaks valjult muusikat kuulata, kuid pahatihti pole seegi võimalik. alati on aga võimalik tunded maha suruda. ja siiamaani on kõik hästi läinud. aga nüüd lisandus üks lisapinge. kool. iga päev eelmisel nädalal ma mõtlesin, et midaasja ma seal (kooli) teen. miks ma siin käin, kui see on nii mõttetu. ja see küsimus on tegelt endiselt üleval. mind kummitab hetkel motivatsiooni puudus.
aga loodame, et läheb üle. nii nagu soov nutta, patja lüüa, valjut mussi kuulata.

sügisest ja sõbrannadest

just mingi hetk tagasi mõtlesin, et suht sitt seis on. nimelt, mul ei ole just palju sõpru, kuid ka nendega, kes mul on, ei ole am alati täiesti aus ja usaldav. aga tegelt on mul paar väga head sõbrannat. nimelt paar päeva tagasi teatas T. mulle, et ma kuulun tema TOP parimate inimeste hulka. peale minu on TOPis veel kaks (2) inimest. seda oli ausalt hea kuulda. tore on olla kellegi usaldusisik. kui T. täna helistas, olin õnnelik, et ta minuga oma muresid jagab. oleks ainult tahtnud tema juures olla ja teda rohkem aidata, kuid loodan, et ta leidis natukenegi lohutust.
ja nüüd, just nüüd panin telefonitoru ära. rääkisin L.ga tore oli kuulda, et talle tähendas palju see, et talle ükskord helistasin. nimelt tal oli mure, mis ei lasknud muule elule keskenduda. ja L tänas mind selle telefonivestluse eest, mis meil kolmapäeval oli.
mul on hea meel, kui saan teisi, endale olulisi inimesi eelkõige, aidata. ka nemad on mind aidanud ja aidanud kaasa minu arengule. nemad on suures osas osalised, et olen just selline nagu olen.

see sügis on igaljuhul üsna imelik. mind valdavad täiesti vastakad tunded. ühel hetkel olen masenduses ja haletsen ennast, sest kõik tundub allamäge veerevat, kiiresti. järgmisel hetkel on aga juba imepisike seik tekitanud minus joovastust v lihtsalt seletamatu hea tunde ja naeratuse näkku. emotsioone on seinast seina ja vahelduvad valguse levimise kiirusel. ei tohiks olla sellist asja nagu sügismasekat. lihtsalt sellepärast, et sügis on oma värviliste lehtede ja mõnusa jaheneva ilmaga eelkõige niisuperilus aeg et see ei saa kellelgi masekat põhjustada. igaljuhul, varsti algab kool ja loodan, et mõtted on hõivatud kohustustega, mitte tunnetega.


muuseas, kuulsin Kelgukoertes ühe huvitava mõttetera: "elu ongi mäng - mäng elu ja surma peale." eksole õige.


ilusat sügist

maseka ravimisest ikka

hakkasin siis võitlema selle nö sügismaseka vastu. lühiajaliseks raviks oli tekiilaõhtu. mina ja t jõime paljupalju tekiilat. ja jäime tegelt ikka päris täis. tekiilajoomise vahele tarbisime loomulikult sigarillosid. niiet tõesti, süda läks pahaks pärast, lõpus. aga enne lõppu läksime kluppi. klubis oli tore. kohtasin vanu tuttavaid, kellega väga rääkida ei julgenud, kuna mai olnud konditsioonis. kõik oli tegelt väga tore. ei oleks pooltki nii lahe olnud, kui ma poleks tekiila mõju all olnud. et mai hakkagi täpsustama üksikasju meie peoõhtust, kuid me nägime ilusad välja. aga mitte kained.
oli küll tore pidu jne, kuid nagu teada on, nii juhtuski, et tore-olemisele järgneb langus. et siis järgmine päev oli ka ok. aga järgmise õhtu pidu oli täielik bullshitt.
et mis ma tahtsingi öelda. moraal on ju lool olemas. see pidu oli aint lühiajaline leevendus maseka vastu (muidugi ma ju teadsin seda). ja tegelikult ei ole enda täis joomisest mingit abi, pikemas perspektiivis. ja suitsetamine ja joomine kurnab täiega organismi (ma ju teadsin seda ka). ja ma tõtlesin siin endamisi, et üritan mitte tarbida sigarellosid ja piiran alkoholi tarbimist ka. mitte organismi pärast ja raha (puudumise) pärast. lihtsalt pigem sellepärast, et nii on õige ja nagu jälle sai tõdeda - selline enesehävituspidu ei aita kuidagi probleemi lahenemisele kaasa.
aga samas hea, et ma selle asja ikka läbi tegin (tekiila-discoõhtu ma mõtlen)

jep, ma hakkan tublimaks. ja ma vaatan seda filmi, mida mulle soovitati ("Südamelähedane")