paljudel on vahel tunne, et enam lihtsalt ei jõua. puhkust vajavad nii keha kui hing.
minul on see tunne viimasel ajal suht pidevalt kogu aeg. ma olen vaimselt nii läbi, et esimesele ettejuhtuvale kargan kodus kõrri. see ei ole normaalne, kuid lahendada ma probleemi ka ei oska. vahepeal on soov nutta, kuid pisaraid ei ole. vahel tahaks poksikindad kätte tõmmata ja endasse kuhjunud tunded poksikotti välja elada, kuid varustust ega alternatiivi pole. vahel tahaks valjult muusikat kuulata, kuid pahatihti pole seegi võimalik. alati on aga võimalik tunded maha suruda. ja siiamaani on kõik hästi läinud. aga nüüd lisandus üks lisapinge. kool. iga päev eelmisel nädalal ma mõtlesin, et midaasja ma seal (kooli) teen. miks ma siin käin, kui see on nii mõttetu. ja see küsimus on tegelt endiselt üleval. mind kummitab hetkel motivatsiooni puudus.
aga loodame, et läheb üle. nii nagu soov nutta, patja lüüa, valjut mussi kuulata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar