alko-teema ehk asi on suhtumises

etv-st vabariigi kodanikke vaatasin. alko-teema. väga huvitav saade jällegi.

minu arvamus on, et alkoholikultuuri/kultuurituse eest on vastutavad lapse vanemad.

millal (mis vanuses) said sina esimest korda pokaali shampust? ehk oli see vanaema, vanaisa, tädi, onu, ema, isa sünnipäev?

 

millal said sina esimest korda proovida õlu? ehk mõnel laupäevasel saunaõhtul pere seltsis?

millal pakuti esimest pokaali veini? ehk oli kah mõni tähtpäev?

mina igatahes olin alaealine kui eelpool nimetatud asju proovisin. ja toimus see perekondlikel koosviibimistel. ilmselt siis oli suht uhke tunne - mind peetakse piisavalt suureks juba. igatahes, praegu leian ma, et ema ja isa poleks pidanud mulle alkoholi lubama. kui on seaduses keelatud siis olgugi keelatud.

jah, minust kasvas normaalne täisealine inimene - alkoholi ei liigtarvita, tubakatooteid ei tarvita. ja arvan, et läks õnneks minu puhul. oleks võinud juhtuda ka midagi halba. on palju minuealisi, kes teismelisena ei saanud endaga alkoholi tarbinuna hakkama. muuhulgas tähendas see ka planeerimata seksuaalsuhteid, süütuse kaotamist valele inimesele.   

põhjus, miks praegu see teema mind liigutab on praegused lapsed. kuna tegelen haridusvaldkonnas siis olen kuulnud üht kui ka teist kõrva väääga valusalt kriipivat.

mina arvan, et 6 aastane laps ei peask teadma kuidas maitseb õlu/shampus/vein. kahjuks tean isegi nooremaid lapsi, kes on kodus vanemate juuresolekul õlu joonud. noh, õnneks mitte tervet klaasi, kuid 3 lonksu on liiga palju.

mina arva, et laps ei tohiks viibida suitsuhaisu sees. jah, kui lapsevanem suitsetab köögis, siis tõepoolest laps hingab sisse seda mürki.
laps ei tohiks omada arvamust, et reede tähendab võimalust `lõdvaks lasta` juues teleka ees mõned õlled.

 need on mõned näited. jah, vb tõesti tundub süütu värk - paar lonksu, mis seal ikka. aga asi on suhtumises. kui lapsevanem lubab juba oma 4 aastasele lapsele mekkida lahjat alkoholi siis mida lubabb ta järgmisel korral!!??

 

ja minu arust on eriti haige see kui lapsele pakutakse (perekondlikul koosviibimisel) oma klaasist alkot maitsta ning siis kõigi täiskasvanute arvates on see nii jube naljakas ja vahva.

 

 

 

Internet on imeline

nonii, endiselt lösutan oma mugavas toolis. tervislik seisund on ok, siiski peavalu veits on.
aga kindlasti pole asi kõige hullem. nimelt www.kliinikum.ee teatab, et aneemia sümptomiks võib olla  ka isu ebatavaliste ainete järgi, nt KRIIT, TSEMENT, JÄÄ, AJALEHT, TIKUD!!! ei aja need asjad mind isutama õnneks. mitte veel :D
nädalavahetusel peab ise söögitegemisega rohkem vaeva nägema kui tööpäevadel. otsisin veelkord Internetist välja infot rauarikastest toiduainetest. jah, mõni asi oli meelest ära läinud tõesti.

nüüd siis ajan jalgadele ja asutan poodi minema. ei teagi, vist on selline ebaõnn, et satun poodi tipptunnil. või on suurtes poodides kogu aeg tipptund?

mis toimub mul

täna töölt koju tulles oli nii veider tunne. algul ei saanud nagu arugi, et mis toimub. aga siis taipasin, et maailm käib liialt kiiresti mu ümber ringi - selline tunne, et pilt läheb tasku. jõudsin siiski koju.  ja värisesin selleks ajaks juba üle keha. tagatipuks sain koduteel kaasa pookida endale ka nohu. noh, ilmselt see virvendus silme ees ja nohu on seotud antibiootikumikuuriga. sellisel juhul saan sellest jamast lahti hiljemalt teisipäeval vast.
ja väsimus oli suur - viskusin voodile ja sinna jäin mõneks ajaks.

antud hetkel tunnen enam vähem ok. kuna istun ühe koha peal siis ei pöörita midagi. ainult nohu segab. igatahes on mul vaja täna veel poodi minna. sest kui ma kehvasti tunnen ennast siis mul tuleb alati suur söögiisu. tahaks kogu aeg süüa. tavaliselt sobib imehästi leib, kuid seekord tahan ka magusat. loodetavasti jõuan poes ära käia.

oeh, teadmatus on paha tunne.

hirm

5 aastat tagasi tehtud vereanalüüsist selgus, et mul ääretult suur rauapuudus veres. vahe oli kahekordne. perearst siis hakkas kohe sabistama. võeti uued analüüsid, mis kinnitasid juba teadaolevat ning veel sedagi, et rauavaru on ka väga väga madal. kuna enesetunne oli mul kogu aeg hea sel ajal - ei väsimust, peavalusid, kahvatust jne - siis ma ise suurt tähelepanu ei pööranud. võtsin aga rauatablette ning mõne aja möödudes võeti uuesti vereproov.

jällegi sain kõne perearstilt - see rauapreparaat ei aidanud. andis nüüd uue, mis tegi minu igapäevaelu üpris tülikaks. seda rohtu ma lõpuni võtta ei saanud, sest kõrvalnähud olid liiga hullud. kuid positiivne oli see, et uus vereanalüüs näitas, et rauavarud ja hemoglobiinitase oli nüüd normis.
asi sellega mõneks ajaks lõppes.

kuni mingil suvalisel perearstivastuvõtul käies (ilmselt mingi külmetushaigus vms)  tehti igaks juhuks jälle vereproov. jällegi oli jama. jällegi rohud ja natsa raskendatud igapäevaelu, kuid seekord sain ravikuuri lõpuni teha ning vereanalüüs näitas, et kõik on ok.

möödunud oli selle jamaga 3 aastat.

2010 - 2011 olid verenäitajad ok. enesetunne ka ok, nagu varemgi tegelikult.

nüüd siis hakkas asi jälle peale. käisin arsti juures töötervisetõendit pikendamas. ja jällegi - rauda vähe, rauavarusid ka vähe. nüüd siis tuli minna mõõka neelama. sealt selgus mis jama on. siiski mitte midagi hullu kui saab välja ravitud. nüüd mul ongi päevas vaja võtta 2 X 4 tabletti. õnneks enamuse neist võtan ainult 7 päeva. aga kuna see on antibiootikumikuur siis tähendab see minu jaoks nüüd, kui olen võtnud tablasid 3 päeva, kõrvalnähte. väga vastik. lohutus ainult see, et esmaspäeval lõpetan.

täna aga helistas jälle minu perearst. ja ma olen tegelikult väga mures, sest ta soovis mind vastuvõtule kuna  sest ta tahab minuga natuke rääkida. ütles ka, et saadab mu veel ühe spetsialisti juurde.
arvasin, et koos antibiotsikuuriga  kogu see jama lõpeb. aga nüüd tahab perearst minuga rääkida.
mul on suur hirm. peale perearsti vastuvõtule mineku kardan ma iga muu artsi külastust. ma tõesti kardan. isegi allergoloogi juurde minekut kartsin ja samuti ka nahaarsti juurde minekut.

ja nüüd kardan minna isegi oma perearsti juurde, sest ta tahab minuga rääkida. kõlab väga halvasti.

nothing`s fine I`m torn

olen täiesti pissed off.  

kes teab, mis kuulub lasteaiaõpetaja töökohustuste hulka? ma natuke tean ja hea meelega jagan teistele ka seda infot. lasteaiaõpetajad lihtsalt veedavad  6 tundi päevas lastega mängides, neid lohutades, lepitades,  riietades, motiveerides, kiites, lõbustades, neile jutustades, lauldes, tantsides, naljatades, toites, magama uinutades, ninasid nuusates:) noomides, korrale kutsudes ja nagu seda kõike veel vähe on - õpetades(lugemise, kirjutamise, arvutamise esimesed teadmised tulevad paljudel just aias).

muud ülesanded on vist sarnased kooliõpetajatega - tegevuskava, aastaplaan, päeviku täitmine, arenguvestlused, vanematega suhtlemine ehk nö uksevestlused (seda tegelt vist koolis eriti pole), koosolekud (nii kolleegidega kui lastevanematega).

no see mis siia kirja sai, on see mis kohe esimese hooga meenus.

 

pissed off olen ma selle peale, et lasteaiaõpetajat ei peeta tänapäeval oluliseks. seda ametit ei väärtustata. lihtsalt selline on mulje kui lasteaednikud jäävad jälle rahast ilma. väga kurb.


ja kui rääkida muust peale töö siis ongi selline tunne nagu tänane postituse pealkiri.

a milleks sõbrad?

eile toimus igapühapäevane vestlus neti vahendusel võõrsil elava sõbrannaga. tavaliselt kulgeb me jutt nii: kuidas läheb, mida põnevat tegid nädala jooksul, kas midagi pikantset on rääkida ja siis algab see osa vestlusest kui mina `kuulan` ja rahustan. seekord ma soovisin ise rääkida oma murest ja olla see kuulatav pool. nimelt, mul tervisega mingi suurem jama millele perearst pole 4 aasta jooksul lahendust leidnud. nüüd siis saatis suurtele ja ilmselt kallitele uuringutele. muuhulgas on kavas ka `mõõga neelamine`. no eniveis, mind nii masendab, et mingit lahendust siiamaani pole tulnud ja ma tõesti kardan arstide juures käimist.

aga, rääkides eilsest: saime tavapärase alguse tehtud. ja siis ma tundsin, et tahaks rääkida välja oma tervisemure. ja peale seda kui ma kirjutasin mis mind vaevab, hakaks sõbrants rääkima oma teisest sõbrantsist ja siis edasi läks jutt jällegi... tema enda peale.  

ma olin nii pahviks löödud - mitte mingit huvitundmist minu vastu. olen solvunud. tavaliselt mul pole midagi selle vastu, et olla vestluses kuulaja. seekord tahtsin saada tuge ja mõistmist oma vb mõttetutele hirmudele. aga seda ma ei saanud. 

hetkel tunnen nii, et ma ei taha selle sõbrannaga mõnda aega rääkida. vb tundub lapsik, kuid ma olen tõsiselt haavunud.


pilt

"sport ei ole lollidele"

jälle õnnelikult kodus :) väljapuhanud ja heas tujus.
mis siis meelde jäi pikast nädalavahetusest:

Eesti korvapallikoondis EM valikturniiril. võit Iisraeli üle ja (pealegi veel võõrsil!) oli võimas. nüüd siis võit Serbia meeskonna üle. kirjeldamatu tunne oli teleka ees võidutablood nähes. tore oli üle tüki aja Martin Müürseppa (vaheajal) kuulata.   ja võiks vist öelda, et suht hea nägi välja Martin.
nüüd veel viimane mäng vastu pidada ja kindlalt võit saada Islandi üle. noh, õnneks toetav ja oma meeskonda uskuv publik on taga :)

metsas käisin. seeni nägin. kobraste tööpõldu nägin. ilusat ilma nägin ka.

SEB jooks. ma ju teadsin, et eelmise aasta aega ma parandada ei suuda. tugevalt andis tunda, et pole miski 3 nädalat korralikult trenni teinud. esimesed 5 km oli enam vähem. esimeses joogipunktis sain energiat juurde, võtsin 2 lonksu. enne teist joogipunkti muutus asi kriitiliseks jälle. noh, mõtlesin, et võtan nüüd siis 3 lonksu. valesti tegin. halb hakkas. ja nii halb kohe, et astusin korraks kõrvale. üritasin hingamise paika saada ja kõigest väest proovisin teha nii, et ei paneks riba maha. noh, seekord läks õnneks. aga rõve oli olla. jalad olid all nagu pakud, snelli tiigi juures lihtsalt enam ei jõudnud. ainuõige otsus oligi mul võtta enda tempo. ei hoidnud kellegi tuulde ega üritanud minna  kellegi sammus. ja siis u 8 m enne finišit lisasin sammu ja sain mitmestki ette :)
arvestades minu tervislikku seisundit viimase 3 nädala vältel pean olema rahul selle ajaga mis sain. noh, vähemalt tublisti alla tunni.

kui tervis on ok ja raha ka on üle siis lähen ka 6. oktoobril Tartu linnajooksule. hinges ikak väga tahaks oma linna jooksust ka osa saada.

vot siis mu toredaimad elamused sellest nädalavahetusest.     

stiilne ka metsa seenele minnes

oeh, kahjuks ei näinud Eesti-Montenegro mängu eile. eks siis ootan laupäevast mängu. loodetavasti näen seda. see ei sõltu minust, sest ma lähen metsa seenele. oma perega. ja iial ei saa kindel olla mis kell me plaanime tagasi sõitma hakata. aga jah, ka seenele minekut ootan pikkade silmadega :) lugesin kvaliteetkirjandust  (khmkhm: elu24.ee) ja nüüd siis tean, et ka metsa seenele minnes peab stiilne väla nägema.  põhjuseks see, et äkki kohtan just nimelt metsas oma elu armastust. jeah right.  
selge see. et nüüd hakkan outfitti otsima laupäevaks. jah, juba nüüd pean garderoobi välja valima, sest ma homme lähengi ema juurde ja jään sinna pühapäevani. eks näis mis sest välja tuleb kui 3 põlvkonda ühe katuse all on... 

 

pall on ümmargune

ilgelt ärritab mind alati spordikommentaatorite põhjendamatu optimism (eriliselt optimistlikud on Kuuse ja Säärits) . siiamaani on Tarmo Tiisler mu meelest suht okeilt kommenteerinud korvpalli ülekandeid kuid mitte täna mu meelest. pidades silmas tänast kohtumist Eesti-Slovakkia- kuidas saab öelda esimesel poolajal, et ega lõpuni Eesti koondis põhimehi kasutama ei pea. et võit on pmtslt vormistamise küsimus. jah, sportlane läheb alati võitma. samuti on tore, et fännid usuvad oma riigi sportlastesse. kuid mu meelest spordikommentaatoril nii julgeid avaldusi, pealegi veel mängu esimeses pooles, teha ei sobi.

Tarmo Tiisleri kõrval eelistanma igatahes järgmisel korral kuulda Gert Kullamäed.

 

igatahes oli huvitav mäng. emotsionaalne :) mis seal toimuski - ebasportlik ja tehniline :D senikaua kuni mängijad terveks jäävad on ok. rahvas vajab tsirkust ja leiba :D

tänases mängus meeldisid mulle kõige rohkem Siim Sander Vene ja Gert Dorbek. 

pilt 

õnneks on päeva kõrghetk on ees - EESTI-SLOVAKKIA EM valikmäng

heh, blogilugemissõltuvus on tagasi. õnneks see ilmselt väga kaua ei kesta, sest mingil põhjusel jõuan alati nendele blogidele, mille omanikud on miski 18-23 aastased tsikid. põhiteemad on “mis mul täna seljas on”, “minu uus suhe”, “DIY”, “täna jooksin 5 km”.

iseenesest pole selles midagi, et palju on selliseid saast-teemasid, sest iga inimese enda asi on see mida ta kirjutab oma blogis.

suur viga on see, et ma üldse loen sellist jama nagu ma juba mitu õhtut teinud olen.

mina oma 28 eluaasta juures peaks elama oma täisväärtuslikku elu ja noh, soovi korral kirjutama oma toredatest hetkedest. kahjuks on asi selline, et mul midagi põhjapanevat elus ei toimu. nagu vist enam vähem mitte kunagi pole ka toimunud. jah, mu elu on ok - tulen endaga toime. aga fakk, edasiminekut ei toimu. ja edasimineku all ma pean silmas, et mu bioloogloine kell tiksub lihtsalt tühja.

ja kui juba bioloogilise kella peale läks:

eile küsiti minu käest üks maailma nõmedamatest küsimustest - kunas sina lapse saad? WTF!?!?!? no mida ma oleks võinud vastata. hea meelega oleks midagi sarkastilist nähvanud, kuid head mõtted kahjuks ei tule kohe pähe. noh, ja siis ma ütlesin lihtsalt, et ma ei oska öelda millal ma lapse saan. jah, vaimuvaene, kuid tõde.

järgmisel korral (ja see raudselt tuleb varsti) ma lihtsalt hakkan nutma. või noh, teesklen nutmist ja ütlen, et liiga valus on sellest veel rääkida. tegelikult ega see küsimus meeldiv mu jaoks pole jah. seega, miski 3 aasta pärast, kui ma olen samas seisus kus praegu sisi ma ilmselt hakkangi nutma. sest räägin mis ma räägi, ja misiganes ükskõikne ja karm ma välja paista üritan, tahan ma ikkagi last. kaksikuid :D

eniveis, sotsiaalset elu mul eriti pole. seega, oma tööst vaba päeva ma veedan kodus, vaatan Cougar Towni (vihje sain siit blogist), joon veini, loen blogisid kuni ükskord ometi üle viskab ning ootan oma päeva kõrghetke: KORVPALLI EM VALIKMÄNG EESTI-SLOVAKKIA. sellistel päevadel mul on hea meel, et mu korterikaaslane kodust ära on. ta täiega spordipõlgur - ka tugitoolispordi. uskumatu, kuid selle hoolimata meie nii väga erinevasse suhtumisse sporti oleme väga head sõbrannad :) 

 

 

pilt 

 

naine roolis, auto kraavis

kahetsusega pean ütlema, et minu kohta see ütlus ongi.

jälle üks sõidutund on möödas. nüüd siis juba kümnes (1 tund on 45 min). ja kahjuks on asi selline, et ma ei saa hakkama sõitmisega. mis puudutab autosõitu, siis selles vallas olen ma nii loll ja oskamatu ja arg ja otsustusvõimetu. kohe kuidagi ei lähe mul sõit. noh, ja parkimine ka ei lähe. paralleelparkimine või külgboks vms enam vähem on ok kui saan ise valida koha. igatahes ma valiks kahe auto vahele parkimise, sest lihtsalt joonte vahele ma ei oska. no ja boksi tagurdamine on ikka täielik utoopia mu jaoks. ma lihtsalt ei oska näha ja mõista kuidas auto tagurdades käitub.

peale selle, et olen ilgelt vihane iseenda saamatuse peale, olen ma väga vihane ka sõiduõpetaja peale. ma eelmisel tunnil eksta küsisin, et mida ma pean jälgima boksi tagurdades - tahtsin, et ta teeks samm sammult asja selgeks. aga noh, ei teinud. no kui ma ikka olen öelnud, et ma ei oska hinnat auto paiknemist teiste autode suhtes lihtsalt peeglite abil siis mulle ei anna mitte midagi soovitus "kasuta peegleid!" wtf!!!

ja hull lugu on see ka, et ma äärepealt oleks tönnima pistnud. mul päriselt pisarad olid silmas juba. noh, siis hammustasin huulde. see veel puuduks, et hakkaksingi halama. aga jah, endast on ikka nii hale :(


pilt siit
 

uhke on olla eestlane

uskumatu. äge mäng kohutavalt halva algusega kuid äreva lõpuga. ning loomulikult erakordselt ilusa lõpplahendusega. Eesti poole pealt vaadatuna muidugi :)

Aitäh, Eesti korvpallikoondis, selle kihvti mängu eest Iisraelis! 

nii hea oli vaadata meeste võitlusvalmidust ning selget pead mängu lõpus (noh, kõige otsustavamatel hetkedel igatahes).  ja mu meelest oma palga ikka kindlalt välja teeninud eriti just Sten Timmu Sokk.

 

aa, ja kommentaatorid ka mulle meeldivad - Tarmo Tiisler ja Gert Kullamäe. asjakohased kommentaarid - piisavalt emotsionaalsed, et huvi säiliks, kuid samas ilma ebavajalike tundepurseteta 

me like it :) 

ootan pikkade silmadega järgmist mängu :) 

surnud hammas

krt, oleks pidanud hambaarstile peale käima ja panoraami juba pool aastat tagasi teha laskma. ilgelt valutab, raisk. terve vasak lõualuu ja valu juba kõrva ka läinud :( kurat küll ma ütlen :(   ja see peaks olema nn surnud hammas. ma igatahes väga mures olen :(
homne päev seega sisustatud - elavas järjekorras hambaarsti juures. jeei.

millega juuksevärvi nahalt maha saada????

kuidas saada juuksevärvi naha pealt maha? olen proovinud vett, veekindlat meigieemaldusvahendit, viina, kuid need ei aita. ei teagi, mida järgmiseks proovida... nõuanded teretulnud!

ma ei oska öelda kuidas see juhtus, et mul juuksevärv isegi ninale sattus. ja uskumatu lugu, et värv maha ei tule. 
mingi paar aastat olen oma loomulikust juuksevärvist natsa heledamaga värvinud. püsivärviga ikka. noh, ja nüüd tahtsin tagasi tumedamaks. esimest korda värvisin tumedamaga mingi 3 nädalat tagasi. ja ilusti sain värvi naha pealt maha, noh, juuksepiirile ja kõrvatagusel ikka juhtub, et värvi satub. tegemist oli sama värviga. 

pean varsti inimsestesse minema, ilmselt tuleb üks kõva mukk teha. jeeei.  

lindoamor.ee

"Kas sul ei ole kedagi, kes tekitaks teise triibu?" kuulsin telekast esimese asjana kui selle käima panin. noh, viivu pärast selgus, mida sellega mõeldi. et tegemist siis uue tutvumisportaaliga. aga noh, dziiiisas milline reklaa :S

vaatasin seda lehekülge. ma elan südamest kaasa ja loodan, et kõik need "hea huumori  meelega" ja "hea nalja  soonega" tegelased teineteist leiaksid. sest, noh, tõepoolest, te räägite isegi ühist keelt (kahjuks mitte küll õiget keelt).

tõsiselt, mida te tegite sel ajal kui tegelikult oleksite pidanud olema eesti keele tunnis? aga ega ilmselt vana karu tantsima ei õpeta....

koera koht pole kergliiklusteel!

k***t küll, koeraomanik! sa oled nii kindel, et sinu koer ei tee mulle, tervisesportasele, mitte midagi kui ma sinust ja su penist möödun. jah, hammustanud pole mind tõepoolest ükski elukas. aga sellegipoolest ei saa ma mööduda mitte kunagi koerast lihtsalt niisama - omas tempos joostes või rullitades. alati olen ma sunnitud hoogu maha võtma. ja siis koerast möödudes on saatvaks heliks hirmutav haukumine, "paremal" juhul ka lõrin. no kuidas saab öelda, et see ei tee mulle midagi.


a miks sa üldse jalutad oma koera kergliiklusteel???  ahh???   ja miks ta jookseb seal, kus teised teevad trenni,  vabalt????

mu meelest paljud ei väärigi endale lemmiklooma.



aga headest asjadest ka: OM!!!!!!!!! ma nüüd palju teleka ees.  eriti kergejõustiku ajal.
avamist nägin poolikult - pilt oli aga häält mitte. Eesti koondise staadionile tuleku ja tule süütamise vaatasin ikka ära :D ilus oli.


pilt: http://danielyagminjr.blogspot.com/2011/12/trail-runner-illo.html

arg

otseloomulikult lõin araks. see tähendab, et jätkan oma praegusel töökohal ka tuleval aastal.
ja samas ma üldse enam ei põe selle pärast.

ja tuli mulle meelde selline asi, et eelmisel aastal samal ajal oli lõbus. kahjuks ei tulnud sellest midagi püsivamat. aga ikkagi, väga lõbus oli.

uus energia minipuhkuselt

veel 2 nädalat puhkuseni. 4-aastane töökogemus on tõestanud valusalt, et aasta lõpp on tööl eriti raske. seepärast tegin endale 3 nädalat enne puhkust minupuhkuse. 4 päeva hoopis teises keskkonnas ja tunnen, et jõuan päris puhkuseni vastu pidada.

plussid:

+ 30 kraadi sooja, päikseline ilm - rõõmus meel

+ kaunis jume

+ tasuta ööbimine ja personaalne giid

+ aktiivne puhkus - sightseeing rattaga

+ supper maitseelamused - head ja taskukohased hinnad söögikohtades

+ suursugused kohvikud - ja loomulikult üliväga sõbralikud hinnad

+ muuseumikülastus oli samuti elamus (hind veits liiga kallis. või siis Eestis on liiga odav ehk)

+ ägedad ja taskukohased teise-ringi poed

nojah, nüüdseks olen juba tagasi argipäevas. tööl tuleb veel pingutada, ees ootab viimane, plaaniväline pingutus. tegelikult selle aja peale peaks olema tööl kõik asjad tehtud. noh, tegelikult paberimajandus (kokkuvõtted ja analüüsid ja tabelid) ongi tehtud. kuid, et järgmisel aastal oleks aega tegeleda põhiliselt sisulise tööga, otsustasime kolleegiga teha veel ühe katse oma alalise probleemi lahendamiseks. ehk on veel võimalus sellest jamast jagu saada.

 aa, kui ma eelmises postituses mõtlesin sellele, et peaks külastama psühholoogi, siis see mõte pole kuhugi kadunud. aga, midaiganes ma otsustan teha (kõigist nendest ebatäiuslikest valikutest), on kindel see, et pean end käsile võtma proffesionaalses aspektis. mul on vaja end erialaselt täiendada, kuid kuna ma ei soovi veel magistriõpingutega tegeleda siis võtan eesmärgiks lugeda erialast kirjandust. ja ma kavatsen seda nautida :)

ebatäiuslikud valikud

nüüd siis on jällegi asjad valesti. ma pole planeerinud ega soovinud tegelikult nõnda elada. toimub paigalseis. seisan paigal, sest ei suuda otsustada. valikuid on. on liiga palju ebatäiuslikke valikuid. on ka surve, pere poolt. on ka haiget saanud ego. 
tuleval nädalal ilmselt saan vastuse selle kohta, kas jätkan oma ametikohal (see ühtlasi tähendab mugavat, kuid suht näljaroti ja igavat elu) või saan võimaluse uueks alguseks ( see nõuab minult  hirmude ületamist ning senise mugava ja turvalise ja igava (töö)eluga hüvasti jätmist). ja kuigi olen oma elu hetkeseisuga rahulolematu, kardan väga alustada midagi nii uut. 
tegelikult oleks otstarbekas käia psühholoogi juures. et, noh, ta oskab värske pilguga asjale läheneda. ja tegelikult ma tunnen, et vajan mingit raputust. üksi ma endaga hakkama ei saa. 

nii, sain jälle ära halada. nüüd hakkan tegelema oma ühe võimalusega - ühe oma ebatäiusliku valikuga.