pmtslt on kõik hästi

väga huvitav päev on täna olnud. mõni inimene suudab 3 korda ümber mõelda ja ma olen kindel, et lõpuks teeb ikka hoopis kuuendat moodi. ja sain jälle õppetunni: kui ta ütleb üht asja, siis ei tähenda, et ta selle juurde ka jääb. ja ei maksa arvata, et tema kokkukeedetud jama ära likvideerib.
aga koolis oli tore. ja sõbrad on ka toredad.
ja ootan homset üritust. kui ära käin, räägin pikemalt.

blogi on minu psühholoog

ma olen juba maininud, et tahan siit ära. kaugele ära. aga mida lähemale lennu väljumispäev jõuab, seda enam hakkan ma asjades kahtlema. päris pikk reis tuleb. mis kodus selle ajaga juhtub (kodus on praegu palju asju teoksil). ja ma jään koolis ka maha. sesmõttes, et siis tuleb hakata järeltöösid tegema ja ma ei ole harjunud enam eriti õppima.
blogipidamine on kasulik tegevus. nagu oleks iseenda nõustaja/psühholoog. nimelt, kui ma kirjutasin eelmise lõigu viimast lauset (järeltööd), siis sain aru kui lol mure see küll on. ma ei ole mingi vussi, et ei saamõne järeltööga hakkama. tegelt ma vist ikka veidi kardan seda reisi. äkki ma ei ole sotsiaalselt tasemel (ma veelkord rõhutan: mulle meeldib vaadata), ei ole seltskondlik vms. äkki ma väsin liiga ära. äkki ma teen mõne lolluse (seda kardan kõige enam). äkki ma põen liiga palju. äkki...

aitab. miks peaks midagi halvasti minema. mul on omad põhjused, miks tahtsin sinna reisile minna. ja loodetavasti jätkub mul julgust oma eesmärgid teoks teha.

sain teada ühe väga kurva asja. mina ei vea inimesi alt ning seepärast ma ei mõista, miks mõned inimesd nii teevad. kogesin, kuidas mind ja meid lollitada üritatakse. miks need inimsed arvavad, et võivad teiste tunnetega mängida ja teiste tulevikku rikkuda ?!?! enam ei ole sellist asja nagu meie kõik, vaid on meie ja nemad. aga ühine nimetaja on see, et nii meie kui nemad oleme kurvad.
kes sellest jutust aru sai, see sai, kes ei saanud, see ei peagi osa saama nii alatust juhtumist.

midagi toredat ka. mulle meeldib see, mida õpin. mulle meeldib, mida me siin hetkel teeme. mulle meeldib minu meeskond. ja ma tõesti tahan, et meie jõupingutused kannaksid head vilja.


ja meeldetuletus: JÕULUD ON DETSEMBRIS!!!!

uina-muina-mitte-midagi-ei-viitsi-ja-ei-jõua-ka

kuidagi üksluiselt läheb see elu praegu. alustan siis algusest:

1. kool. iga päev peab käima. sest meil puudumisi ei aksepteerita. missssiiis, et ma ju olen üle 21 a noor. palju on selliseid tunde, millest ei saa midagi kasulikku. ma lihtsalt olen, et ei saaks põhjuseta puudumist. ja sööma ka ei saa minna, sest järjekord on tänavale (hea küll, see oli pisut liialdatud). tegelt ma hakkasin täna selle peale mõtlema, et ehk on asi minus. et äkki ma olen oma ülikooli haridusega nii pilvede vahele ära eksinud, et pean siit koolist saadavat haridust lapsemänguks. aga tegelt siis kui ma seda mõtlesin, mõtlesin kohe ka ümber. ma olen nõudlik. ma tulin siia kooli, ma tahan siit midagi saada, ma tulin end täiendama. elukestev õpe, youknow. täna viimases tunnis ma mõtlesin, et ahhhh kui booooooring.
aga klassikaaslased on toredad. esegi need kõige hullemad on toredad. sest kui neid kõigehullemaid ei oleks, ei saaks ju ka aru, et teised on ikka nii toredad.

2. kodu. viimasel ajal liiga tolmune. remont on käsil. minu ruumis vist lõppes selleks korraks suur tolmutaminhe, aga suht varsti algab uue hooga. kodus ei taha eriti viibida, igav on. tüdimus tuleb seal peale.

3. praktika. ei ole käinud viimasel ajal eriti seal. aga nagu ma juba eelmises postituses mainisisn, täitsa läheb seal. hästi ütleks suisa. täna õhtus olen üle mitme päeva seal.

4. sõbrad. booring. nii ei tohiks tegelikult öelda. ma olen hea sõber olnud. olen olnud hea kuulaja, selest ma vist rääkisin ka juba varem. olen olnud olemas, olen kuulanud. aitasin leida lahendusi.
aga lihtsalt, mul on vanadest sõpradest hetkel siiber. oleks vaja leida uusi tutvusi. huvitvaid tutvusi. teistsuguseid inimesi. ei eta kust ma küll neid uusi inimesi leidma peaks? klubidest ei taha, zavoodist ka ei taha. äkki peaks kuskile kursusele minema. aaaa, ma ju lähen autokooli - äkki seal saan paar huvitavamat kontakti.


selline hoinamuina tunne on praegu peal. kuna see lõppep ...


ja eriti oluline teadaanne kõigile: JÕULUD ON DETSEMBRIS

teeninduskultuur on lapsekingades

kurb tõsiasi on see, et klienditeenindajatena töötavad meil siin eesti keelt mitte mõistvad täielikud põmmpead. tüübi avalduse "EIJ KJEHTI" peale soovin mina, klient, teada, et miks eij kjehti. vastuseks saan "EIJ KJEHTI".
edasi kulges meie vestlus niimoodi.
mina: kuidas ei kehti???
tema: EIJ KJEHTI
mina: miks ei kehti???
tema: EIJ KJEHTI
mina: ma soovin teada, kuidas ei kehti!!!
tema: tüdrukud, ma ütlen, EIJ KJEHTI !!!!
mina: palun selgitage mulle, miks ei kehti!
tema: ma ütlen EIJ KJEHTI, minge välja.
mina: mul on õigus teada saada, miks EIJ KJEHTI!!! (ma olen väga vihane juba)

üks teine teenindaja sekkub meie vestlusse, uurib milles probleem. ma teen kokkuvõtte probleemist. ja see, normaalne inimene (eestlane, eesti keelt valdav), seletab mulle rahulikult ära, miks EI KEHTI.
ma ju palusingi ainult selgitust. aitäh.

pmtslt sain selle juhtumiga targemaks: et isegi 2,5 aastane laps mõistab vastata küsimusele miks. kuid FALCKi töötaja (suure tõenäosusega) ei mõista.



ma vist eelmises sissekandes hädaldasin, et ei saa praktikal hästi hakkama. no nüüd ma saan juba paremini hakkama. asi liigub paremuse poole.

käisin lõunaka seinal ronimas. ja tõmbasin mingi lihase ära, täitsa valus on. aga lahe oli. hirmus oli ka. aga lahe oli ikka rohkem.

kodus on kõik tolmune. ja kohe, kui koju lähen olen mina ka tolmune. tolmused juuksed on eriti ebameeldivad.

ma tahan juba niiväga ära minna. puhkama. õnneks varsti saab. tavaliselt on nii, et kui midagi väga ootad, siis pettud selles asjas. seda ma natuke kardan. aga loodame ikkagi kõike paremat (:

tore on see, et olen oma elu eelkõige praktikaga, aga ka muul moel, huvitavamaks teinud, kui see vahepeal oli. kodus ju ei saa olla, seal on tolmune.