ma olen juba maininud, et tahan siit ära. kaugele ära. aga mida lähemale lennu väljumispäev jõuab, seda enam hakkan ma asjades kahtlema. päris pikk reis tuleb. mis kodus selle ajaga juhtub (kodus on praegu palju asju teoksil). ja ma jään koolis ka maha. sesmõttes, et siis tuleb hakata järeltöösid tegema ja ma ei ole harjunud enam eriti õppima.
blogipidamine on kasulik tegevus. nagu oleks iseenda nõustaja/psühholoog. nimelt, kui ma kirjutasin eelmise lõigu viimast lauset (järeltööd), siis sain aru kui lol mure see küll on. ma ei ole mingi vussi, et ei saamõne järeltööga hakkama. tegelt ma vist ikka veidi kardan seda reisi. äkki ma ei ole sotsiaalselt tasemel (ma veelkord rõhutan: mulle meeldib vaadata), ei ole seltskondlik vms. äkki ma väsin liiga ära. äkki ma teen mõne lolluse (seda kardan kõige enam). äkki ma põen liiga palju. äkki...
aitab. miks peaks midagi halvasti minema. mul on omad põhjused, miks tahtsin sinna reisile minna. ja loodetavasti jätkub mul julgust oma eesmärgid teoks teha.
sain teada ühe väga kurva asja. mina ei vea inimesi alt ning seepärast ma ei mõista, miks mõned inimesd nii teevad. kogesin, kuidas mind ja meid lollitada üritatakse. miks need inimsed arvavad, et võivad teiste tunnetega mängida ja teiste tulevikku rikkuda ?!?! enam ei ole sellist asja nagu meie kõik, vaid on meie ja nemad. aga ühine nimetaja on see, et nii meie kui nemad oleme kurvad.
kes sellest jutust aru sai, see sai, kes ei saanud, see ei peagi osa saama nii alatust juhtumist.
midagi toredat ka. mulle meeldib see, mida õpin. mulle meeldib, mida me siin hetkel teeme. mulle meeldib minu meeskond. ja ma tõesti tahan, et meie jõupingutused kannaksid head vilja.
ja meeldetuletus: JÕULUD ON DETSEMBRIS!!!!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar