hakkan ravima masendust. ootan filmisoovitusi.

mulle tegelikult meeldib sügis. isegi väga. aga sellel sügisel kohe vägisi võtab võimust mingi sügismasendus või midagi selletaolist. väga paljud asjad sakivad täiega. eriti muidugi kodune elu. viimane uudis on see, et ma ei saagi uude korterisse kolida. lisaks on süvenenud konfliktid A.ga ning lisaks temale on O. ja M.i pärast närvid peaaegu täitsa läbi. Ma ei talu enam A kisamist ja ei suuda enam O. ja M.i heaolu pärast muretseda, kui pärast minu jõupingutusi keegi ikkagi rahul ei ole.
muide, eile teatas A. et tema elab ainult iseendale. no tore on siis. kuna ma olin juba niigi viimasele piirile viidud, siis kobisesin vastu stiilis et "näha on jah". ega ta selle avaldusega aint ei piirdunud. loomulikult kiskus ta teema hästi laiaks ja lasi edasi umbes nii, et kuna ta on 50 a vanamees, siis tema saab elada iseendale. et raha on küllalt ja teen mida tahan. ja kui kurb on vaadata, kuidas I. ei saa iseendale elada ja peab ikka süüa tegema ja sokke parandama jne jne. ega loomulikult ei kuula A. kunagi seda, mida teistel öelda on. niiet läks suuremaks karjumiseks. nagu alati. ja siis, kui see teema lõpuks tema jaoks läbi sai, viis jutu sujuvalt edasi ühele vanale heale teemale. nimelt, teema, et küll vanasti, omal ajal, oli meil raske. meil oli juba 18 a pere ja pidime tööl käima, ja midagi ei olnud saada jne jne. siis mul jälle kihvatas ja loomulikult hakkasin vastu ajama. ma lihtsalt ei talu nii lolli juttu inimeselt, kes ei tea kuidas asjad on olnud tema ajal ja kuidas on need nüüd.
juttu jätkus lõunani. pmtslt mina õunisin täielikult seda debatti. sõnasõda A.ga on alati tegelikult väga lihtne võita. sest ta ei ole suuteline ühtki põhjendatud väidet esitama. tema kisab lihtsalt emotsioonidest lähtuvalt. ainuke asi, mille pärast võin talle kaotada, on minu märgatavalt vaiksem hääl või tenma märgatavalt tugev hääl. ehk siis ta ei ole võimeline kuulama kedagi ära, vaid kisab lihtsalt üle. krdi mats. moron.
aga see selleks. meie vestlus lõppes lõpuks O. pisaratega. mis, nagu lõpuks selgus, olid enesehaletsuspisarad. normaalne. NOT!
et jõuan jälle oma jutuga algusesse. mul on vist mingi maseka-taoline asi peal. kodus on liiga masendav meeleolu, et seal viibida. sõpradele ei taha ka oma probleemidega koormaks olla. aga ma vist leidsin lahenduse, mida oleks vaja kuidagi ka teostada. nimelt, arvan et tuleks vaadata mingit nutufilmi. et siis midagi kurba, kellegi raskest elust. siis ma näen, et saab oll aka veel raskem ja siis ma vaataks filmi ja nutaks natuke. teatavasti nutmine aitab. nii vähemalt räägitakse.
ja siit tuleb minu PALVE: soovitage mõnd head nutufilmi.

mul on blogilugemisesõltuvus

kohe, kui arvuti taha saan, on vaja külastada tuttavate blogisid. on ju vaja hoida kursis sõprade-tuttavate tegemistega. ja siis kui ma olen etada saanud, kus keegi eile käis ja kui palju jõi ja kui vähe keegi eilsest mäletab, siis on vaja külastada blog.tr.ee-d. omade eludega olen ju juba enamvähem kursis. tean, kus ja kellega nad aega veetmas käivad ja kellega/kelle juurde lähevad ja missugune mõrd ülemus on ja mihuke pervo kolleeg on. et siis blog.tr.ee-st saab lugeda täitsa (minu jaoks) tundmatute inimeste töödest-tegemistest. paljud kirjutavad väga huvitavalt ja nii mõnus on lugeda. mõne blogi lugedes olen seda mõnda juba tundma hakanud.
ja veel seda, et need inimesed ei tea, et nende blogisid loen. tagasisidet ma ka ei anna. lihtsalt loen, saan kellegi elust natuke osa ja liigun jälle edasi. ma pmtslt lahutan oma meelt teiste eludega.
aga mure on selles, et kui ma arvuti taha olen läinud, siis on sellel ka põhjus. ehk et ma peaks tööd tegema või midagi sarnast. aga kui ma sii juba istun, siis mul lähevad muud asjad meelest ja meelde tulevad blogijad-tuttavad ja sealt juba edasi blog.tr.ee.
et kuidas ennast ravida sellest blogilugemissõltuvusest? ja kas peaks ikka ravima, või pole hullu kui natuke teiste eludest osa saan?

väga huvitab, miks ma täna öösel magada ei saanud?? kell 02.30 oli uni läinud. lihtsalt vahtisin lakke. mõtsin, et hakkan lugema, kuid ei tahtnud teisi üles ajada. vahtisin pidevalt kella, mis khe üldse ei liikunud edasi. lõpuks tulin mõttele raadiot kuulata. see oli hea otsus, sest varsti tuli ka uni. et kohe poole tunni pärast kella peale üles tulla. ma loodan, et selline asi (unetus) enam ei kordu.

nagu mingi tiinekas

fakk, ma käitun nagu teismeline. mitte midagi ei ole muutunud viimas viie aasta jooksul. ema ütles mulle eile midagi väga nõmedat. ma läksin täiesti endast välja. silme eest läks mustaks ja hakkasin hullult end kaitsma. loomulikult tõstsin ka häält. tegelikult ma ikkagi arvan, et mul oli solvumiseks põhjus. olen ju korduvalt öelnud, et nii ei tohiks asju selgeks rääkida, kuid ikka (õnneks siiski harva) kasutatakse minuga manipuleerimiseks seda sama vana trikki. kuigi ma leian, et ema ütles v nõmedalt, ei tohiks ma nii endast välja minna. et siis jätkuvalt käitun nagu tiinekas.
veel. vanad ajavad närvi mustaks. ma ei saa midagi teha. lihtsalt hulluks ajavad mu oma kohalolekuga.
mõni hea asi on ka juhtunud. nimelt, ma lähen reisima. varsti. annan teada, kui see juhtub. igaksjuhuks ei ütle perekonnale ka, et lähen. jätan selle asja viimasele minutile.
minu lõputöö edeneb. tegelen praegu küsimustikuga. läheb hästi.
uues töökohas on seni kõik hästi läinud. aga tähtsamad hetked, kus ennast tõestada tuleb, on veel ees.

eestikeelestame inglisekeelseid sõnu

uus ja huvitav sõna, mille mina nüüd enda sõnavarasse võtan, on supportima (toetama). eilses Haara mikker saates Koit Toome kasutas seda sõna u niimoodi: "ma suppordin Evelini (Saamuel)."
ma pean lugu eesti keelest, minu meeles on see väga rikas ja värvikas keel. siiski meeldib mulle aeg-ajalt kasutada ka slängi ning põimida oma jutusse vene-, inglise- ja saksakeelseid sõnu ja väljendeid.
viimase aja mitte-eestikeelsed lemmiksõnad on: moron, supportima, naiss, maladieets, uužass.

oli ju täiega sisukas sissekanne. (:

vaatasin seriaali "7th heaven" (Seitsmes taevas)

juhtusin ükspäev vaatama kogupere seriaali "Seitsmes taevas". kuigi see seriaal ei ole minu jaoks huvitav, vaatan ma seda ikka, kui samal ajal lõunatan.
igaljuhul, selles osas oli probleemiks, et mingi kutt luges Lucy päevikut. ja seal oli midagi ka Lucy peikast juttu. ja tsikk läks nii endast välja, et ta päevikut loeti. ja suurest pahameelest, et tema peika sai teada mis tema kohta kirjas oli, siis järsku, out of a blue küsis Lucy peikalt:"Have you ever been with a woman?" ehk siis tõlkes "oled sa kunagi naisega olnud?" naisega olnud tähendab siis tõenäoliselt seksuaalvahekorda. see oli huvitav küsimus 25 aastasele kutile. peika vastaski siis:"I´m 25 years old, I´m a police officer, I´m a man"
mida ma tahtsingi öelda. ma ausalt imestaks, kui see kutt vastaks, et on neitsi. no tõepoolest 25 aastane!!! mida see tsikk mõtleb, et kutt oma eksidega ainult musitas ja kallistas!!!
nagu ma aru sain, see tsikk on ~20 aastane. ja nagu ma aru sain, siis kõik Camdenite pere lapsed ootavad seksiga pulmaööni. palju õnne neile. aga kõik ei ole sellised. ja eriti veel mehed. et siis see seriaal on ajast ja arust. tänapäeval ei hoita ennas pulmaööks (ma räägin enamusest siin, loomulikult on ka erandeid). kuulasin täna SkyPlus´i. seal oli üks uudis, et mingi vanamees(~60a vist) kaebab kohtusse oma naise (50 a), sest tuli välja (pulmaööl!!), et naine oli varem mees. oleks pidanud enne pulmi järele uurima asja, eksole.
et siis Lucy ja peika vahel ei toimu mitte midagi enne abiellumist. palju õnne.

minu esimene pimedeit

käisin pimedeidil. oli väga huvitav. nimelt, sain teada, et kutt on 40 aastane. ja tal on kaks last. ja tal on elukaaslane. ja noh, seda et ta on mingi v tark inimene ma sain juba enne ka aru aga pmtslt see leidis nüüd siis kinnitust. siit tuleb minu küsimus: kes küll võiks arvata, et meie, see kutt ja mina siis, sobime kokku ?!? sesmõttes, et 23 a BAkraadiga mina, ja 40 a Ph.D tema ?????? ma olen ju alati avaldanud oma arvamust, et mina ei vaata nii vanu mehi, kes võiks mulle isa olla. ja seda ka olen öelnud, et pimekohtingud ja topeltkohtingud jms on bullshit, mu arust. no miks peaks keegi minema pimekohtingule? hea küll, see kutt ka põhjendas, et miks võiks. aga mina ju ei ole pimekohtingutüüpi tüdruk.

ja peamine. mina ei deidi meestega, kellel on elukaaslane olemas!!!!
et need on esimese mõtted sellele, kes arvas, et me võiksime sobida. et kui järgmine kord püüad kedagi kokku viia, siis mõtle hästi järele, kas need inimesed ikka sobivad v ei.

ja tegelikult veel üks mõte, las igaüks saab ise endaga hakkama. kindlasti ei ole vaja minule meest otsida. mina saan ise endaga hakkama. kui ma abi vajan, siis küsin.

01.09. käisime Riias.

väga tore päev oli. Riia vanalinn on väga ilus. ilusad muinasjutulised majad tekitavad positiivseid emotsioone, mida ma hetkel täpsemalt kirjeldada ei oskagi. mõnus tunne oli terve see aeg kui Riias olime. keegi meid ei tunne, tõenäeosus, et keegi tuttav vastu tuleb, on suht väike. ma ei olnud päris mina ise. st et tegin asju, mida ei tohiks teha ja mida ma Tartus olles üritan mitte teha. nimelt jõin alksi - lahjat alksi, naistekat - rohkem kui oleks vaja. aga hullem kui alksitarbimine on minu arust suitsetamine. ja seda ma tegin paraku kaa. lihtsalt tekkis tuju suitsetada. muidugi ma sain väga selgelt aru, et see ei oleks vajalik tegu ja ei ole mõtet tervisega mängida. kuid tahtsin siiski. ja suitsetasingi.
loomulikult sai toodud ka külakosti. emmele tõin kommi ja D-le õlli. endale tõin suitsu. miks ma küll suitsu tõin, kui ma ise tegelt ei suitseta!? aga esiteks sellepärast, et see on odav seal. teiseks ma tean, et mul tekib mingi hetk jälle soov suitsetada. ma ostsin 2 pakki suitsu ja sellest tõenäoliselt jätkub terveks aastaks. ma loodan vähemalt nii.
Riiast jäi mulle väga positiivne mulje. peale kõige muu ilusa ja hea ja toreda o9n eriti lahe, et sain vene keelt praktiseerida. ma sain vene keeles rääkimisega hakkama. maladiets.


02.09. käisime teatris.

tõenäoliselt poleks ise seda tükki vaatama läinudki. aga hea, et läksin. tüki nimi oli "Kuidas elad, Ann?" (Aidi Valliku samanimelise raamatu põhjal) mina polnud küll päris sihtgrupp, ma olen selle jaoks juba vana. aga tore oli ikka vaadata. huvitavalt tehtud näidend, hästi näitlevad noored, ja eriti meeldis mulle lavakujundus. nimelt, mulle meeldib minimalistlik lahendus. ja siin oli kasutatud ainult astmeid. astmed leidsid kasutust vastavalt vajadusele toolina, lauana, voodina. ja publiku pool vaadatuna paremas nurgas oli bändi inventar: mikker, trummid, kidrad. jah, näidendis tegi kaasa just nimelt selleks näidendiks tekitatud bänd nimega Ann-Believable. kuigi mina eelistan pigem raamatut lugeda, mõjus see teatrikülastus ülihästi. juba ainuüksi sellepärast, et teatriskäik ei ole igapäevane sündmus. paar tundi varem hakkad mõtlema mida selga panna ja siis teed ilusa meigi. minu meelest ei tohiks teatrisse ilmuda igapäevarõivastuses, ehk siis teksades ja dressipluusis. mõni oli aga just niimoodi eile teatris. aga õnneks paljud olid ka ilusti riides.
kuigi mina olin selle näidendi jaoks vana, nautisin ma seda näidendit. huvitav käsitlus, muusika ja lavakujundus ja näitlejad olid superhead. tore oli.