hakkan ravima masendust. ootan filmisoovitusi.

mulle tegelikult meeldib sügis. isegi väga. aga sellel sügisel kohe vägisi võtab võimust mingi sügismasendus või midagi selletaolist. väga paljud asjad sakivad täiega. eriti muidugi kodune elu. viimane uudis on see, et ma ei saagi uude korterisse kolida. lisaks on süvenenud konfliktid A.ga ning lisaks temale on O. ja M.i pärast närvid peaaegu täitsa läbi. Ma ei talu enam A kisamist ja ei suuda enam O. ja M.i heaolu pärast muretseda, kui pärast minu jõupingutusi keegi ikkagi rahul ei ole.
muide, eile teatas A. et tema elab ainult iseendale. no tore on siis. kuna ma olin juba niigi viimasele piirile viidud, siis kobisesin vastu stiilis et "näha on jah". ega ta selle avaldusega aint ei piirdunud. loomulikult kiskus ta teema hästi laiaks ja lasi edasi umbes nii, et kuna ta on 50 a vanamees, siis tema saab elada iseendale. et raha on küllalt ja teen mida tahan. ja kui kurb on vaadata, kuidas I. ei saa iseendale elada ja peab ikka süüa tegema ja sokke parandama jne jne. ega loomulikult ei kuula A. kunagi seda, mida teistel öelda on. niiet läks suuremaks karjumiseks. nagu alati. ja siis, kui see teema lõpuks tema jaoks läbi sai, viis jutu sujuvalt edasi ühele vanale heale teemale. nimelt, teema, et küll vanasti, omal ajal, oli meil raske. meil oli juba 18 a pere ja pidime tööl käima, ja midagi ei olnud saada jne jne. siis mul jälle kihvatas ja loomulikult hakkasin vastu ajama. ma lihtsalt ei talu nii lolli juttu inimeselt, kes ei tea kuidas asjad on olnud tema ajal ja kuidas on need nüüd.
juttu jätkus lõunani. pmtslt mina õunisin täielikult seda debatti. sõnasõda A.ga on alati tegelikult väga lihtne võita. sest ta ei ole suuteline ühtki põhjendatud väidet esitama. tema kisab lihtsalt emotsioonidest lähtuvalt. ainuke asi, mille pärast võin talle kaotada, on minu märgatavalt vaiksem hääl või tenma märgatavalt tugev hääl. ehk siis ta ei ole võimeline kuulama kedagi ära, vaid kisab lihtsalt üle. krdi mats. moron.
aga see selleks. meie vestlus lõppes lõpuks O. pisaratega. mis, nagu lõpuks selgus, olid enesehaletsuspisarad. normaalne. NOT!
et jõuan jälle oma jutuga algusesse. mul on vist mingi maseka-taoline asi peal. kodus on liiga masendav meeleolu, et seal viibida. sõpradele ei taha ka oma probleemidega koormaks olla. aga ma vist leidsin lahenduse, mida oleks vaja kuidagi ka teostada. nimelt, arvan et tuleks vaadata mingit nutufilmi. et siis midagi kurba, kellegi raskest elust. siis ma näen, et saab oll aka veel raskem ja siis ma vaataks filmi ja nutaks natuke. teatavasti nutmine aitab. nii vähemalt räägitakse.
ja siit tuleb minu PALVE: soovitage mõnd head nutufilmi.