01.09. käisime Riias.

väga tore päev oli. Riia vanalinn on väga ilus. ilusad muinasjutulised majad tekitavad positiivseid emotsioone, mida ma hetkel täpsemalt kirjeldada ei oskagi. mõnus tunne oli terve see aeg kui Riias olime. keegi meid ei tunne, tõenäeosus, et keegi tuttav vastu tuleb, on suht väike. ma ei olnud päris mina ise. st et tegin asju, mida ei tohiks teha ja mida ma Tartus olles üritan mitte teha. nimelt jõin alksi - lahjat alksi, naistekat - rohkem kui oleks vaja. aga hullem kui alksitarbimine on minu arust suitsetamine. ja seda ma tegin paraku kaa. lihtsalt tekkis tuju suitsetada. muidugi ma sain väga selgelt aru, et see ei oleks vajalik tegu ja ei ole mõtet tervisega mängida. kuid tahtsin siiski. ja suitsetasingi.
loomulikult sai toodud ka külakosti. emmele tõin kommi ja D-le õlli. endale tõin suitsu. miks ma küll suitsu tõin, kui ma ise tegelt ei suitseta!? aga esiteks sellepärast, et see on odav seal. teiseks ma tean, et mul tekib mingi hetk jälle soov suitsetada. ma ostsin 2 pakki suitsu ja sellest tõenäoliselt jätkub terveks aastaks. ma loodan vähemalt nii.
Riiast jäi mulle väga positiivne mulje. peale kõige muu ilusa ja hea ja toreda o9n eriti lahe, et sain vene keelt praktiseerida. ma sain vene keeles rääkimisega hakkama. maladiets.


02.09. käisime teatris.

tõenäoliselt poleks ise seda tükki vaatama läinudki. aga hea, et läksin. tüki nimi oli "Kuidas elad, Ann?" (Aidi Valliku samanimelise raamatu põhjal) mina polnud küll päris sihtgrupp, ma olen selle jaoks juba vana. aga tore oli ikka vaadata. huvitavalt tehtud näidend, hästi näitlevad noored, ja eriti meeldis mulle lavakujundus. nimelt, mulle meeldib minimalistlik lahendus. ja siin oli kasutatud ainult astmeid. astmed leidsid kasutust vastavalt vajadusele toolina, lauana, voodina. ja publiku pool vaadatuna paremas nurgas oli bändi inventar: mikker, trummid, kidrad. jah, näidendis tegi kaasa just nimelt selleks näidendiks tekitatud bänd nimega Ann-Believable. kuigi mina eelistan pigem raamatut lugeda, mõjus see teatrikülastus ülihästi. juba ainuüksi sellepärast, et teatriskäik ei ole igapäevane sündmus. paar tundi varem hakkad mõtlema mida selga panna ja siis teed ilusa meigi. minu meelest ei tohiks teatrisse ilmuda igapäevarõivastuses, ehk siis teksades ja dressipluusis. mõni oli aga just niimoodi eile teatris. aga õnneks paljud olid ka ilusti riides.
kuigi mina olin selle näidendi jaoks vana, nautisin ma seda näidendit. huvitav käsitlus, muusika ja lavakujundus ja näitlejad olid superhead. tore oli.