12. sept 2007

nagu mingi tiinekas

fakk, ma käitun nagu teismeline. mitte midagi ei ole muutunud viimas viie aasta jooksul. ema ütles mulle eile midagi väga nõmedat. ma läksin täiesti endast välja. silme eest läks mustaks ja hakkasin hullult end kaitsma. loomulikult tõstsin ka häält. tegelikult ma ikkagi arvan, et mul oli solvumiseks põhjus. olen ju korduvalt öelnud, et nii ei tohiks asju selgeks rääkida, kuid ikka (õnneks siiski harva) kasutatakse minuga manipuleerimiseks seda sama vana trikki. kuigi ma leian, et ema ütles v nõmedalt, ei tohiks ma nii endast välja minna. et siis jätkuvalt käitun nagu tiinekas.
veel. vanad ajavad närvi mustaks. ma ei saa midagi teha. lihtsalt hulluks ajavad mu oma kohalolekuga.
mõni hea asi on ka juhtunud. nimelt, ma lähen reisima. varsti. annan teada, kui see juhtub. igaksjuhuks ei ütle perekonnale ka, et lähen. jätan selle asja viimasele minutile.
minu lõputöö edeneb. tegelen praegu küsimustikuga. läheb hästi.
uues töökohas on seni kõik hästi läinud. aga tähtsamad hetked, kus ennast tõestada tuleb, on veel ees.

Kommentaare ei ole: