eile toimus igapühapäevane vestlus neti vahendusel võõrsil elava sõbrannaga. tavaliselt kulgeb me jutt nii: kuidas läheb, mida põnevat tegid nädala jooksul, kas midagi pikantset on rääkida ja siis algab see osa vestlusest kui mina `kuulan` ja rahustan. seekord ma soovisin ise rääkida oma murest ja olla see kuulatav pool. nimelt, mul tervisega mingi suurem jama millele perearst pole 4 aasta jooksul lahendust leidnud. nüüd siis saatis suurtele ja ilmselt kallitele uuringutele. muuhulgas on kavas ka `mõõga neelamine`. no eniveis, mind nii masendab, et mingit lahendust siiamaani pole tulnud ja ma tõesti kardan arstide juures käimist.aga, rääkides eilsest: saime tavapärase alguse tehtud. ja siis ma tundsin, et tahaks rääkida välja oma tervisemure. ja peale seda kui ma kirjutasin mis mind vaevab, hakaks sõbrants rääkima oma teisest sõbrantsist ja siis edasi läks jutt jällegi... tema enda peale.
ma olin nii pahviks löödud - mitte mingit huvitundmist minu vastu. olen solvunud. tavaliselt mul pole midagi selle vastu, et olla vestluses kuulaja. seekord tahtsin saada tuge ja mõistmist oma vb mõttetutele hirmudele. aga seda ma ei saanud.
hetkel tunnen nii, et ma ei taha selle sõbrannaga mõnda aega rääkida. vb tundub lapsik, kuid ma olen tõsiselt haavunud.
pilt
1 kommentaar:
Ma ei tea, kuidas ma siia lehele üldse sattusin, kuid lugesin Su tänast blogi. Olen Sinuga nõus, "kellele neid sõpru vaja". Ja üleüldse on "sõber", "sõprus" devalveerunud. Nüüd on kõik kõigi sõbrad ja me armastame kõiki. Sõpruses peaks olema nö. andmine -vastuvõtmine balansis. Olen ise piisavalt vana, et eemaldan oma nimekirjast jõhkralt nö. sõbrad. Nendest saavad heal juhul tuttavad-kuid kellele neidki vaja
Postita kommentaar