natuke on vaja vinguda ka

hahaa. ma hakkan terveks saama. juba viies päev läheb antibiootikumide peal. ja enesetunne juba parem. palju.
et siis kui päris terve olen, vast siis ka tööl paremini läheb. aga hetkel on tööl nagu nukker veitsa. ei saa hakkama nii nagu tahaksin. varsti tuleb masendus, kui ma ei suuda jõuda selleni mida minult oodatakse ja mida ma ise ka vägaväga ootan/tahan/eeldan.
no ja igasugu asju on vaja teha tööl. asju, mida tegelt pole vaja aga juhataja nõuab. lisatöö nõuab aga liigset tähelepanu ja aega, mis tuleb minu jaoks väga oluliste klientide ja suures osas ka minu eraelu arvelt.
loodetavasti lõpeb see jama pärast esimest adventi.

et siis jõudsingi otsaga eraelu juurde. palju just seda pole. ja seegi, mis on, on väääga üksluine.
pooltel sõpradel on elu suht pe***s. sügiskaamos vaevab nende südant. põhjus, miks minul nii suuri probleeme pole on see, et ma olen olukorraga leppinud. leppinud sellega, et mul pole kallima jaoks aega. et mul on sõprade jaoks vähem aega. et mul on kogu aeg töömõtted peas.
ma olen leppinud selleha mis mul on ja kriisihetkedel saan sellega ka ISE hakkama.
reltsuga on riti kehvad lood.
smaili... noh, vajab abi.
LB oskab olla siiski veel positiivne, kuigi probleemid on täitsa olemas.

ja loomulikult ma muretsen nende pärast. eriti reltsu pärast.


midagi oleks vaja teha. ma tunnen vajadust millegi uue järele. mis samas ei nõuaks suur väljaminekuid.
midagi huvitavat peab juhtuma.



oehh, see oli jälle üks haletsemise-ja-muretsemise postitus