Nägin kummastavat und täna öösel. Ei oskagi öelda kas see oli hea uni või mitte. Nagu unenäos ikka, oli ka selles igasugu veidraid hetki… Kuid siiski, oli ikkagi hea uni, sest parim osa jääb meelde.
Unenägu algas nii, et ma parajasti sünnitasin. Ei olnud mingit valu ja ei kestnud ka pikka aega. Ja sain ……. kaksikud. Tütred. Unenäos oli ka laste isa. Nägu ei mäleta. Aga olekut küll. Mäletan, kuidas ma mehe juurde läksin, natuke nukralt, pmtslt läksin kallistust `norima`. „Miks nii kurb? Kas sa nutad? Miks sa nutad?“ küsis unenäo-mees. Ma olin, jah, tiba kurb. Miks, ei teagi. Aga seda kurbuse tunnet mäletan hästi praegugi. Igaljuhul, see une-kalli, mis ma sain, oli niiii mõnus, aga ei oska seda sõnadesse panna.
Mingi hetk on mälust pühitud. Ja järgmisel hakkasime nime mõtlema, millest tekkis probleem: mida tütrekestele nimeks panna? Kõik nime-variandid olid kui peast pühitud. Ja kuna praegugi ei tule mulle sobivaid nimesid meelde, siis võtan appi oma nimepäevadega märkmiku. Kaisa. Stella. Olivia. Eliise. Aliis. Liisa. Laura. Sandra. Marta. Emma. Paula. Siia kirjutatud nimed on tavalised, lihtsad ja arusaadavad ning meeldivad mulle. Minu une-kaksikutele oleks sobinud kõige paremini vast Sandra ja Liisa. Aga minu une-mees tahtis kummalegi tüdrukule kahte eesnime, mis minule hästi ei sobinud. Nagu juba öeldud sai, unenäos me ühegi sobiva nime peale ei tulnud. Ja sinnapaika asi jäigi.
Miks mulle see uni meeldis, on eelkõige see une-mehe kallistus. Ja une-tütarde nägemine oli ka tore. Ma olen õnnelik, et see uenägu mul niipea meelest ei lähe.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar