eile oli jälle selline äkkviha hetk peal. pmtslt ema ja vanaema ajavad mind närvi. kogu aeg. vanaema rohkem. lihtsalt vanaema sõnakasutus on teistsugune ja seda on noorel inimesel nii nõme kuulda/kuulata. ja vanaema puhul häirib mind eriti ütlus:
said nüüd tatiga võileiva! sest nt eile, kui ta seda ütles, siis kontekst oli no TÄIESTI VALE. aga oluline on see, et ma suutsin oma ärrituse alla suruda (so by Kaido).
käisin fotokaga jälle konsultatsioonis. fotokas tuli ekpertiisist ja öeldi, et nüüd on korras. myäss ta oli korras. mingi vidina pidi ostma ja siis sai korda. aga pariisi-pildid jäid vanale mälukaardile ja neid ma enam ei näe. nagu ka iiri-pilte. aga see teenindaja oli ok. selline nagu mull emeeldib. asjalik, abivalmis, sõbralik, tore :) et õnneks ma ei näinud blond välja.
vanaema tuli lagedale sellise avaldusega, et ta kingib mulle koolilõpetamise puhul läpaka. nagu missassja. muidugi see oleks igati tore kingitus. seda enam, et mul hetkel püsivat tööd pole ja rahaga veits kitsas käes.
aga esiteks on tal endalgi hetkel suuri väljaminekuid.
ja teiseks, see poleks teiste suhtes aus. ma mõtlen, et see poleks venna suhtes aus. temale ei tehtud nii suurt kinki. ja tegelt see poleks aus ka M1 suhtes, aga see mind üldse ei kepi.
ja kolmandaks, veits mage tunne on, et ise ei osta läpakat endale. ego-värk, noh.
pmtslt ma mõtlen väga tihti saksa-tripi peale. et saaks puhata veits. arvatavasti läheks ma saksamaale mollyga. ja loomulikult häälega. loodan, et see läheb õnneks.
ja veel, MA PEAN MEEST SAAMA, sest muidu kannatab minu elukvaliteet. ja lähikondlaste närv ei pea vastu.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar