olen kena naisterahvas. mul on olemas töö, võib öelda, et olen majanduslikult kindlustatud. mul on mõned lähedased sõbrad, keda ma hoian ja kes mind ka hoiavad. ma olen oma ringkonnas austatud ja arvestatav persoon. pmtslt nagu enam vähem paigas elu. tegelt siiski mitte. väga oluline osa elust on tühi - peikat pole. sesmõttes, et oleks normaalne asjade käik ja ise ka tahaks kedagi kellega jagada elu.
aga ma sain jälile põhjusele, miks mul peikat pole. suure tõenäosusega on asi selles, et kannatan suhtlemisraskuste all. jah, selline asi on isegi päriselt olemas - guugeldasin.
tegelt ma juba ammu tean kui nõmedalt ma mõnikord teistega räägin. no ja sellepärast ma väga jälgin ennast et mida ja kuidas ja kellele ütlen. olen kõvasti ennast analüüsinud. ja nüüd see värk, et on vaja praktikat. tahaks loota, et olen mingil määral paremuse poole arenenud. aga eks aeg näitab seda. seni olen lihtsalt üksik edasi :(
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Rahvatarkus ja oma kogemus näitab, et kohe kui otsimine ning muretsemine ära lõpetada, siis hakkab neid peikakandidaate uksest-aknast sisse pudisema ning mõnda tuleb lausa kraanikausitorust kaikaga minema taguda. Kui Sa ennast liiga palju kõrvalt jälgid ja kontrollid, võib tagajärg olla hoopis vastupidine - jätad liiga kammitsetud mulje. ;)
Haa, irooniline, ma võiks täpselt sama sisuga postituse kirjutada ise, kui mul blogi oleks.
Ma ei peilinud välja muidugi vana sa oled, vb siin mingi uba...
Postita kommentaar