21. aug 2007

mul on söömishäired, igas muus mõttes olen ikkagi normaalne.

olen puhkamast tagasi ja peab ütlema, et tagasi olla ei ole eriti mõnus. tripp oli niiväga lahe. igapäevaelu juurde on v raske naasta. kohanen, mis mul muud üle jääb. aga v raske on. iga pisiasi ajab närvi mustaks, sõpradega ei viitsi ka välja minna. tehtud plaane ei viitsi/ei saa ellu viia. minu tujukus segab mind ümbritsevate inimeste elu. nagu alati, tundub E teadvat, mis tujukust ravib. E ütles "mine mehele" ilgelt lahe eks. mine mehele ja enam ei ole tujukas. aitäh drE. notõesti, persse ei taha minna vä!?
igatahes, täna hommikul jõudsin selle avastuseni, et vajan abi. ei, mai vaja meest kellele minna. vajan abi, sest et mul on söömishäired ja mai saa ise endaga hakkama. peaks minema kuskile aga ma paraku ei tea kuhu. kus tegeletakse selliste probleemidega? ma veel mõtlen, kas üritan veel üksi hakkama saada või hakkan otsima mõnda nõustamiskeskust vms.
elan ühe päeva korraga. vaatab mis saama hakkab.

Kommentaare ei ole: