Ma pole telekast tükk aega midagi nii nõmedat näinud. Muidugi (suve)reporter sakib täiega. Ja ka seebikad, mida ma olude sunnil kuulen. Ja ameerika naljakad koduvideod on jama. Mitmeid kordi näidatud „vaat kes räägib” ja „üksinda kodus” ja „politseiakadeemia”ei ole ka nagu eriti põnev. Aga ikkagi pühapäevaõhtune (05.08.) film TV3-s oli nõmeduse tipp. Naiivne mina vaatasin pealkirja („Justinilt Kellyle”) ja valmimisaastat (2003). Lühitutvustust ei olnud. Mai teagi miks, kuid arvasin tõesti, et see film on ok. No vähemalt nii ok kui romantiline komöödia üldse olla saab.
Päris algusest ei näinud. Mingi hetk hakkasin vaatama. Näinud filmi ½ minutit, sai selgeks, et tegemist on täieliku jamaga. Aga on ju varemgi täielikku bulli vaadatud, vaatasin siis edasi. Ja järsku out og the blue hakkasid näitlejad laulma (st suud maigutama) ja tantsima. Muusikalilaadne asjandus.
See ületas minu taluvuse piiri. Mingi hetk tegin teleka jälle lahti ja oh seda õnne, see film kestis veel. Ja loomulikult seal tantsiti ja lauldi ja see ei olnud üldse mitte tore.
Et pmtslt võib siia moraaliks kirjutada sellise tarkusetera, et kaane järgi ei maksa raamatu üle otsustada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar