blogipidamine alternatiivina psühholoogi vastuvõtule. ehk 2 aastat blogijana.

hellõu!

mu pikk puhkus on nüüd läbi ja eelmise nädala lõpust juba tööl jälle.

ma nv reisil olin, seega ei saanud kirjutada 1.augustil. nimelt, 1.augustil 2007 tegin esimese postituse. et siis nüüdseks blogi pidanud juba kaks aastat.

hakkasin nostalgitsema ja lugesin esimese aasta postitusi.

-põhiline teema on õppimine - küll baka töö, siis kutseka lõputöö ja veel tööl täiendõpe ja HA koolitus. sageli sai südant puistatud kui masendav on lõputööd kirjutada. ja muid tähtajalisi mahukaid teoseid ka. see aeg on olnud väga masendav, kiire, unetu, närviline, ennasthävitav ehk tervist kahjustav periood.

-meestega olen blogis puudutanud armastuse teemat. tegelt õigem oleks öelda, et olematu armastuse teemat. aga ma olen rahul, et suutsin bloogi kirjutada seda, mida ma olin endale selgeks mõelnud. nimelt seda, et MA ARMASTAN TAAVIT. õnneks nüüdseks on aeg teinud juba oma töö ja ma enam eriti ei põe.

-olen kirjutanud ka oma söömishäiretest. kahjuks on see teema endiselt aktuaalne. ma siiski veel mainin, et söömishäired ei tähenda ainult buliimiat v anoreksiat. need nimetatud pole minu teema.

-oma elu esimesest pimedeidist rääkisin. omg. päris hull oli. seda ei tahaks enam kunagi kogeda.

-on mul küll pidevalt mingeid hädasid ja probleeme, mis tegelikult ei ole suurt midagi. aga olen südant puistanud ka sellest, et mind nagu pmtslt häirib see, et mind ümbritsevad depressiivsed ja närvilised inimesed. vb seepärast, et ma blogi pean ja siin ennast tühjaks räägin, ei kurda ma teistele inimestele oma muresid ning setõttu arvavad mu sõbrad, et mu elu on full time lillepidu. oma masekaid olen ravinud ka nt tekiila-disko õhtutega. naljakas on tagantjärele mõelda...

esimeses sissekandes kirjutasin endale ühe mõttetera, mille meelespidamine võiks mind aidata. ja pmtslt on see mind aidanud küll. aga kirjutan siis veel kord - äkki on sellest kellelegi veel kasu.

ÕNN ON JULGETELE, NEILE, KES EI KARDA LOOBUDA, KA ÕNNEST MITTE.