mõtlesin, et ei võta sellel nädalavahetusel sõbrantsidega ühendust. lihtsalt, niisama. et ei ole ju vaja kogu aeg kontakti hoida. aga. mollyga juhtus üks asi. ja nüüd ma tunnen end nii halvasti, et ei helistanud talle eile. mitte et see minu helistamine oleks asja ära hoidnud. aga ikkagi.
sain kutse parimatele õpilastele mõeldud aktusele. seal antakse mingi diplom vist, hea õppeedukuse eest võinii. see tähendab, et ma peaks stippi saama. ja see on küll tore. aga sellest diplomist niipalju, et nüüd ei oma see minu jaoks tähtsust. põhikoolis oleks kiituskiri mind väga palju motiveerinud ja andnud jõudu edasi pingutada. vb poleks ma siis vajanud antidepressante. vb oleks siis kõik teistmoodi, paremini ma mõtlen. aga nüüd ei oma diplom/aukiri/kiituskiri vms minu jaoks tähtsust. sest kellele ma näitan seda? emale? ka talle oleks põhikoois saadud diplom rohkem rõõmu valmistanud.
turismimess oli bullshit. intellektikale ma ei läinudki.
ahh saab minu juhendajaks hakata küll, kui kaupo lubab. ja ma ei näe põhjust, miks ta ei peaks lubama.
T. lähme Ingesandra juurde. ma väga ei taha minna,sest terve pere pole kohal. ja ma ei taha seda teemat arutada, mida nad tegelt tahavad arutada.
venna helistas täna. see oli väga vahva temast.
ja tegelt ma ei teagi, mida ma pärast kooli lõpetamist teen. tahaks matkata ja reisida, ilma näha. aga tegelt peaks tööle minema ja täiskasvanuelu elama hakkama.
emast ja teistest pereliikmetest eemale tahaks ka. aga mitte väga kaugele. sest ma olen väike kontrollifriik ja ei suuda elada nii, et ma ei teaks mida teised parasjagu teevad.
ma olen väsinud. vaimselt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar