minu vanaemal ja vanaisal oleks paljugi rääkida maailmasõja ning ka küüditamise kohta. just nimelt oleks, sest see elu kõige sinnakuuluvaga on neil läbi elatud. kuid vanaisast pole enam mingit rääkijat... ei, ta ei ole surnud. aga ta on juba nii ära keeranud, et tema räägib ainult oma teemadel, millest teised kahjuks aru ei saa. tõenäoliselt on suur osa tema hullusel ka sõjakoledustel. varem, kui vanaisa oli veel asjalik, rääkis ta ikka seiku sõjast. kahjuks olin mina siis veel liiga noor, et taibata kui ouline see info tegelikult on ning jutt läks teisest kõrvast välja. nüüd on aga juba liiga hilja.
jah, vanaema on veel täie mõistuse juures. aga jama selles, et sellest kõigest rääkimine teeb ta nii tohutult kurvaks. mida kõike on tulnud tal läbi elada. vanaema on vanaisast palju rohkem viletsust näinud.
nüüd, kui lugesin artiklit PM Tartu lehest, siis tuligi mulle meelde kui palju on kannatanud vanaemad-vanaisad. sellised asjad panevad õigeid asju väärtustama. kui oleksin hea kirjutaja, siis saaks tohutult huvitava raamatu vanaema memuaaridest. sest tema silmad on ikka igasugust asja näinud. palju sellest on huvitav ja vaimustav. aga on ka kurba ja koledat. see raamat oleks selle jaoks, et saaks teada ka näiteks minu laps vanaema lapsepõlvekodust ja -elust.
loodan, et mitte kunagi ei pea keegi elama läbi seda, mida elas läbi minu vanaema. loodan, et mitte kunagi ei pea keegi läbi elama seda, mida elasid läbi need tuhanded küüditatud. aga leian, et elust-olust 60 aastat tagasi peaksid teadma siiski kõik. kasvõi sellepärast, et mõist akui hästi neil länud on...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Aga Sa kirjuta kasvõi siiasamma blogisse nii hästi kui oskad. Tõepoolest, see põlvkond on palju näinud, millest noortel enam aimugi pole ja seda võiks teada.
Postita kommentaar