"Tantsiv linn" - täielik pederaamat, kuid nii mõnedki mõtted on nagu minu peast võetud. ja lõpuks polegi vahet kas oled hetero v gei, ikka otsitakse sama asja - ikka seda maagilist armastust. ma juba tean mis raamatu tegelastega juhtus, enda elu on ikka ebaselge ja kunas asjad selginevad, näitab (lähi?)tulevik.
Ma kardan armastust. Sellesse pole minu jaoks enam midagi puhast jäänud.
Ma ei karda amastust ega kooselu. Vastupidi, olen meeletult püüelnud selle poole, et olla kellegagi koos, kahekesi, ja et me ei kepi nagu tõutäkud. Me lihtsalt oleme koos, kamin või radiaator annab sooja, väljas sajab vihma ning meil on kahekesi maailma parim olemine.
Pigem olen ma inimestes pettnud. Nad justkui ei taha või ei oska enam anduda, pikaldaselt ja tagamõtteta, nad ei kiindu. Kas armastus on muutunud kiirsöögiks?
Armastust ei saa vist otsida armastuse enese pärast. Ega teda ei saagi vist otsida. Pigem otsitakse inimest, aga seda parimat on raske ära tunda. Ühel hetkel võid seista kellegi täiesti võõra kaenlas ja lahti lasta ei saa, sest oled end talle ära lubanud. Kuid hinges pakitseb teadmine, et oled selle õige mööda lasknud. Tahad sa siis öelda, et otsid armastust, aga ei usu tema olemasolusse?
Ma ei tea isegi, mida otsin. Tean, et ei taha enam üksi olla, et mul pole lihtsalt jõudu pidevalt naerda ja naeratada, salata maha külma tuult,mis minu sees puhub.
"Tantsiv linn" by Ivar Sild
arutasime ükskord tüdrukuteõhtul, et kas inimesel on elu jooksul ainult üks armastus või saab armastada tõeliselt ja sügavalt mitut inimest. mina arvan, et suure tõenäosusega seda tõelist armastust ei leiagi. aga inimene kohaneb kõigega - võimalike variantide vahel valib kellegi, keda ta , kompromisse tehes, õpib armastama. mida arvad sina?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar